Valge Vati ja Talve analüüs

reti pauklin kirjutas luuletuse Valge Vatt 2019. jaanuaris. Ta seadis riimi sõnad, mis talle talvest inspireeritult pähe kargasid.

Valge Vati esimese salmi teises pooles kirjeldab ta olukorda jää all:

Järve põhjas on probleem: keegi tahab vist välja saada, sest elu ootab tuulte muutust, mis ilmselt seda võimaldaks.

Talvel seitse aastat varem 2011. a detsembris lõi peacecop kalmer: laulu pealkirjaga Talv. Ka tema seadis riimi sõnad, mis talle talvest inspireeritult pähe kargasid.

Kuuesalmilise luuletuse teine salm on kirja pandud nii:

Järvevesi vähem voolab,
ainult põhjas vulin.
Pealt end jäiseks kaaneks koondab.
Peale langeb lumi.
	

Näeme, et kalmer kirjeldab sama olukorda järvepõhjas. Kui reti mainib seda, mida põhjas pole - jääd, siis kalmer täiendab kirjeldust sellega, mis on - vulin.

Järgnevalt kirjeldab kalmer, mis toimub väljaspool:

Õhk end seisvaks teha püüab
lüües alla kraadid.
	

reti teeb seda omakorda üldistavalt ja täiendavalt:

reti mainib elu. Kelle elu see on? Kui heidame pilgu Talve eelviimasesse salmi, saame vastuse:

Seemned lume all on peidus.
Liiga külm on veel,
et võiks nendest tulla idud.
Elu ootab sees.
	

Elu on seemnetes. Kas see elu ootabki reti Valge Vati tuulte muutust?

reti kirjeldatud probleemile pakkus kalmer umbes seitse aastat varem lahenduse, mille leiame Talve viimasest salmist:

Tuleb aeg, mil võimas tuli
avab järvekaane,
järvest astub kohev vulin,
üksteist näha saame

kevadel.
	

Elu kipub olema tsükliline. reti on endapoolse teema kordamise seitsmeaastase tsükli järel sõnastanud Valge Vati lõpus:

See juba oli: see lind juba laulis.

Ometi oli see teistmoodi, sest reti luuletus on justkui preekviel kalmeri teosele, kuigi vastupidises ajalises järjestuses kirja pandud. Selle selgitab ka reti Valges Vatis ära:

Teadmata üksteist ja üksteise loomingut, on autorid kirjeldanud sama olukorda ja täiendanud üksteise kirjutised tervikuks.